Jalgrataste vastupidavus

Vaatan igasuguseid erinevaid jalgrattateemalisi foorumeid ja ise ka päris mitmele rattale füüsiliselt samuti kõhtu vaadanud.
Järjest rohkem hakkab minus süvenema arvamus, et komponentide ja rataste kui selliste valmistuskvaliteet ajaga parema poole küll muutunud mittekusagilt otsast ei ole. Küll on lugeda, kuidas hooldevabal keskjooksul on poole aastaga sisu toas seistes ära roostetanud, et rattaid tuleks peale vihmaga sõitu või pesemist hoolikalt igaltpoolt hooldada ja kuivatada. Enesestmõistetavalt tuleb sõitma minnes remondikomplekti ja varukummi kaasas kanda jne jne jne.
Samuti kõik igalpool väidavad, kuidas nõukogude rattad olid täielik saast ja ei kõlba mittemillekski. Üldse, kõik rattad, mis on vanemad, kui selle sajandi algus (kuigi ka see on juba ikka liigapalju), on täiesti mõtetud asjad ja igale 20 aastasele rattale oleks juba ammu olnud vaja hädatapp sooritada.

Samal ajal vaatan mina aknast välja ja näen naabrinaist jalgrattaga sõitmas. Ratas on tal 1960 aastal poest ostetud Riga-26. Masin ostmisest kuni siiani igapäevases kasutuses ja sellega sõidetakse 10-25km päevas. Orienteeruvat läbisõitu ei julge isegi arvutama hakata.
Ratas on siiani tehasevärvis, ~90% tehasekomplektsuses ja enamus on küljes algsed osad. Mingit proffesionaalset tehnohoolet ei ole see masin ka kunagi saanud.
Kaduma on saanud ketikaitse ning vahetatud on rehvid (esimene tänapäevane, tagumine ~80ndatel toodetud, pedaalid (vahetatud umbes 20 aastat tagasi) ja käepidemekummid. Isegi väga arvestavat rooste pealetungi ei ole kusagilt näha.

Eelmisel nädalal käis mul tööjuures muuseumis külastaja kes oli rattamatkal ja oli hommikul Tallinast tulema hakanud. Tegu oli keskealise naisterahvaga kelle liikumisvahendiks oli 99,9% originaalseisus Crescenti '70 lõpu-'80ndate alguse 10-käiguline matkaratas, millele suur kotikuhi peale laotud.

Mu isa sõidab ringi igapäevaselt 80ndate lõpu Aist meestekaga, millele ta ei ole siiani vist teinud mitteühtki tehnohoolet, kui vaid mõne küljest lahti logisenud poldi kinni keeranud, kui see lahtitulek on mingis väga segavas kohas asunud.

See, et "sõitmiseks mittekõlbulike" turistide ja sputnikutega omal ajal Eestist Karpaatides käidi ja Start Shosheedega midagi cyclokrossi taolist sõideti, oli täiesti tavaline ja igapäevane tolleaegne tegevus ja paljud neist ratastest on ka momendil täiesti elus, kuigi pensionipõlve veetmas mitte enam nii aktiivses kasutuses.

jne jne jne

Kuidas saab siis väita, et need omaaegsed rattad olid sitad???

Jalgrattal ja jalgrattal võib olla väga suur vahe. Eks see halvustav suhtumine vanematesse/lihtsamatesse ratastesse pärineb pigem rattaspordile jäägitult pühendunud harrastajate sulest. Küngastel turnimiseks, või maanteedel kihutamiseks sobivad spetsiaal-rattad palju paremini, ning sellest ka pisut halvustav suhtumine. Tavakasutuse rataste hulgas sellist muutust pole toimunud, kui välja arvatud vahepealne üldrahvalik MTB vaimustus... Isegi sai 90-ndatel miski Taiwani nn. "MTB" liigeldud - oli ikka kole küll...

Mis Turistiga matkamisse puutub, siis tihti läbisid need rattad enne tõelise uuestisünni...
Olen isegi näinud juhuslikult Tartu Hawaii-sse toodavat "turisti" - millel taga vähemalt 48 kodarat (ei mäleta enam täpselt -oli pea 10 a tagasi), laagrikuulid-kausid (nioobiumiga sulam???) pärinesid mingist sõjatehasest + hulka ümberehitusi raamil.
Vene tehnikaga reisimiseks sobib siinkohal hästi forum.automoto.ee-st pärinev Isand Paugu kommentaar oma "Dnepraal" Euroopa
reisi kohta: "Üldiselt võiks öelda, et tehnika pidas vastu, kuid nagu vene rattale ikka omane, peab tööriistad alati kaasa võtma."
http://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=11431&page=2

Samas jääb kallimatel mägi- ja maanteeratastel puudu heas mõttes "robustsusest". Võidujooks kergema kaalu nimel loob lahendusi, kus pikaajaline mehhaaniline vastupidavus on üsna tahaplaanile jäänud. Isiklik kokkupuude oli nüüd venna maanterattaga, kus ratta kõige kallim osa, ehk piduri-käiguvahetaja lingid (Shimano 105) otsustasid koostöö lõpetada. Remontida ei saa, asenduslingid miski 3000 (+ üleminek 10-se kasseti peale). Lõpuks sai külge istutatud 1300 eest Campagnolo lingid+muudetud trossikinnitust tagavahetajal.http://www.hubbubcustom.com/articles_ergopower.html

Oma kunagise meestekatega sai ka hulka kilomeetreid mõõdetud... Aga see mu viimane Vene ratas oli paraku pisut kaasaegsem versioon (1992-93 ostetud)- 1 käiguline keermega tirr käis tagarummu külge, ning puudus jalgpidur. Keegi külamees olla mu ratast laenanud, ning mäest alla jõudes olid juhi jalad hakanud meeleheitlikult tagurpidi väntama, ning selle saatel ratas pidurdamatult ka põõsasse lendas... Ratas kui külamees pääsesid õnneks tervelt

Mul oli poisipõlves Saljut ja hiljem Aist. Ma ei pidanud kordagi nendega mitte midagi tegema, nullhooldus. ükski kumm ei läinud katki, ükski osa ei "kulunud" läbi. vahel sai ainult vanaema kuuri alt mootoriõli ketile löristatud. Ja need mõlemad nägid ainult kruusateid. Küttepillid. See-eest varemalt tutikana saadud skolnik oli üks õudus, põhiline lapsehaigus-tooteviga vms, mis vahel skolnikul vändad tühjalt ühe koha peale pöörlema jättis ja siis veo uuesti taha haakis pole ilmselt paljudele uudiseks. Aga eks see oli uuem ka. Ja no nagu nõuka 80'te toodangut ikka iseloomustatakse, et eks kvaliteet käis alla jne jne.

Start-sossi häda on jooksud, eelkõige ilmselt rummud, tirr, ja alumiiniumist kodarad, võib-olla ka tagavahetaja, aga muidu pole väga ette heita. Sossi raam kestab, ma usun , kordi kauem kui mingi karboon. Noh, terasraami eelised.

90'te lõpus oli mul ka üks MTB/hübriid velo, siuke alamaotsa tavatarbija plönn, muidu oli kõik muhe, ja raam nägi isegi üpris kvaliteetne välja, aga esikahvlil hakkas mingi aja pärast paindest lakk murenema. Komponentidest ma ei hakka rääkima, tänaseks olen aru saanud, kui saastad need olid. Pedaalid olid plastist ja ühe tallasin pooleteise aastaga piki-telge pooleks.

Tegelikult ma tahaksin omale ka ülikerget, briftersitega ergo-aero maantevokki, millega saaks muretult kütet anda ja lenksult käike lapata, aga peale soetamismaksumuse paneb kohmetuma eriti see kulujuppide hinnaskaala - kassetid, ketid, briftersid ise jne. See tundub kuidagi haibina, mis ei saa päris oma tegelikku hinda väärt olla. No mine tea.

No eks ajad on muutunud, teadus samuti. Osatakse ratsionaliseerida. Komponendid on küll kergemad ja täpsemad, ent mitte nii kestvad. Võimsusvaru pole nii palju. Hämmastav jah, kuidas mõned asjad ehitati "built to last", isegi alama-otsa jupid olid siuksed, millega dekaade köeti, praegu võtad mingi kõige odavama Shimano tagavahetaja näppu ja ... no ei tundu et see pikalt koos püsiks.

oldmoped kirjutas:

Samal ajal vaatan mina aknast välja ja näen naabrinaist jalgrattaga sõitmas. Ratas on tal 1960 aastal poest ostetud Riga-26. Masin ostmisest kuni siiani igapäevases kasutuses ja sellega sõidetakse 10-25km päevas. Orienteeruvat läbisõitu ei julge isegi arvutama hakata.
Ratas on siiani tehasevärvis, ~90% tehasekomplektsuses ja enamus on küljes algsed osad. Mingit proffesionaalset tehnohoolet ei ole see masin ka kunagi saanud.
Kaduma on saanud ketikaitse ning vahetatud on rehvid (esimene tänapäevane, tagumine ~80ndatel toodetud, pedaalid (vahetatud umbes 20 aastat tagasi) ja käepidemekummid. Isegi väga arvestavat rooste pealetungi ei ole kusagilt näha.

Leidsin selle ratta täna maantee äärest bussipeatuse lähedalt võsast. Ju oli bussiga linna poodi mindud.

Huvi pärast küsiks, et millest need Turistid tehtud on, et nad teistest tunduvalt nõrgemad on? Isegi sõites saab aru, et tegu on päris pehme rattaga. Sõitsin oma 91' Turistil raami kaela juurest küll kõveraks, aga kuna ta mulle nii väga meeldib ja sobib, siis sõidan temaga siiani. Ilmselt tuleb arvestada, et mingil hetkel läheb raam katki... peaasi, et see mäest alla sõites ei juhtuks. Igal juhul mina temast enne lahti ei ütle, kui ta päris puruks on. Tänapäeva velo nii või naa ei osta. Juba disainilt on Turistid tänapäeva robustsetest, liigkallitest, massiivsetest ja enamjaolt koledatest linnaratastest üle.

Rigad olid teistest vene ratastest peajagu üle, teras kvaliteetsem jne. Peaaegu nagu sõjaeelsed rattad, mis olid 80-datel kerge jooksu pärast hinnas. 70-date-80-date vene rattad olid nii ja naa: kulusid küll ja küll pidurdati piduriklotse rummu sees kildudeks ja vändati veorullide separaatoreid sodiks, muidu aga käisid ja olid lihtsad-lollikindlad. Kiilumajandus ehk oli suurem keberniit. Sputnikute-Turistide koha pealt: nemad käisid, kui olid seal päris 80-date alguses tehtud, samas ega ei käinud ka, kui originaal 1,8mm kodarad all olid. Rattad läksid munasse ja kaheksasse nii et ei saanud arugi, velje alumiinium oli pehme. Ümberehituse käigus, kui 2mm meestka kodarad panid, said Turisti kodarate rataste poolest täitsa sõiduloomaks. Käiguvahetaja oli küll logu ja ebatäpne, aga kestis ja kui oli timmis, ei saand seda kodaratesse ka. Pidurid ka töötasid, ehkki tahtsid rohkem timmimist, kui tänapäevased. Aga see hilisem Turisti raam... mnjah.
Humanitaarabi rattad. Nagu Turistid. Aga kvaliteetsest materjalist ja pommikindlad, Pidurid, nagu Turistil, aga ei vajanud eriti torkimist, käiguvahetus samamoodi... Olen alati soovitanud, kui keegi tahab head ja odavat ratast.
Kõige õudsemad olid 90-datel müüdud 1000-kroonised hinnapommi ja säästumarketi rattad. Neist sai masinaid alles siis, kui rummud-keskjooksu-käiguvahetuse-pidurid eos asendasid.
Veel olid mingised leedu-saksa rattad eiteakust toodud raamidega (koguni äkki kohapeal keevitatud?) ja Shimano SIS käikude-piduritega. Esimesed tänapäevase olemusega töökindlad rattad, mida eestlased omale lubada saivad. Võibolla ehk raskevõitu.
Viimasel ajal on turg vist stabiliseerunud, rattapoodidest ostes vähemalt nikastuste otsa ei sattu ju?