Jalgrataste korrastamise kulukus

Veetes tänase päeva vahelduva eduga vastastikuse abi korras ühe tuttava kahte mitte väga hullus seisus ja mitte väga vana ja läbikulunud jalgratast korrastades, tekkis küsimus, et huvitav, kuidas krt on seda üldse võimalik töökodades ja teenusena raha eest osutada, et asjal nii tellijale kui ka tegijale mingigi mõte ja huvi asjal oleks.

Näitena täna tehtud jalgratas Ukraina aastast 1988. Kasutatud suhteliselt vähe ja ideaalses säilivuses.
Et asjast saada kasutamiskõlbulik eksemplar tuli masin hoolikalt kõigepealt puhtaks pesta ja seljärel osandada kogu ratas - välja võtta kõik laagrid ja võllid, tagumine vabajooks, keskjooks, lahti võtta pedaalid jne jne jne, sest kuigi kulunud ei olnud masin peaaegu üldse, oli lihtsalt ajaga kogu määre sees seebistunud (välja arvatud keskjooksus, mis oli tehases "kogemata" lihtsalt kuivalt kokku pandud). Pesta kogu laagri, võlli ja koonusemajandus korralikult sellest sinna tekkinud tahkest ainest puhtaks - selleks neid kõigepealt pool tunnikest diislis leotades ja siis spetsialsete pesuvahendite ja füüsilise jõuga jätkates. Korralikult kõik uue määrdega täita ja kokku tagasi laduda. Pesta korralikult läbi kett ja see ka uuesti ära õlitada.
Poleerida värvilt ja kroomilt maha seal olevad väiksemad pindroostetäpid ja need edasise roostetamise vätimiseks üle "kreemitada".
Eemaldada sadulanahalt sealt osaliselt kooruv värv.
Jäänud on veel pingutada veljes poollõdvalt olevad kodarad mõistliku pinge alla ja veljed rihtida ning proovida rehvid enamvähem sirgelt veljele istuma saada.

Selle masina mõistlikusse korda saamiseks kulus täna umbes neli tundi ja homme läheb umbes pool tunnikest kuni tunnike velgede, rehvide ja kodaratega tegelemisele veel.

St kokku umbes 5h.

Ei tea küll üldse, palju kuskil rattatöökodades keskmine remonditunni hind maksab, aga eeldades, et inimene tahab minimaalselt 50-75 krooni tunnis kätte palka ikka saada (ja tõenäoliselt ikkagi rohkem). Kui kõik teha ausalt ja ka kõik maksud tasuda ja arvestada, et töökojas põlevad ka lambid laes, tööks on kulunud ka materjale ja keemiat, ka tööriistad on ju midagi maksnud ja peaksid ennast ka ajapikku tagasi teenima jne jne jne. siis kõike seda arvestades tuleks sellise rattahoolduse hinnaks teenusena tehes minimaalselt 750 krooni + km ehk siis umbes sama, mis on sellise ratta enda väärtus. Järelikult ei ole ju see mõtekas. Ja see ei olnud ju veel hullus korras ratas ja vahetust vajavaid osi peale keskjooksulaagrite peaaegu ei olnudki.
Milline tuleb siis veel ühe "korralikust" vanarauahunnikust vana ratta ülesehituse või maksumus!



Huvitav, millest ma olen valesti aru saanud või kus mu arutelus vead on?

See kõik ongi täiesti ebaratsionaalne Paari tuhandet ei saa ühegi keskmise nõuka kulguri eest. Mulle tundub lihtsalt et natukenegi vanemad rattad, mis hinnalt jäävad juba 1000-1500 -kanti ja vajavad lihtsalt täishooldust, need võiks ratsionaalsuse huvides kõik ammu metsa ära visata. Aga ikkagi nendega tegeldakse, sest individualism ja nostalgia maksabki. Vanade ratastega on veel see üldine tüli, et tihtilugu on paljud asjad kõvasti kinni jäänud-roostetanud-oksüdeerinud . Seega on vana rattaga rohkem tööd kui mõne uuemaga, kus kõik mutrid-poldid liiguvad hästi, hooldus võtab vähem aega jne, uuemat on mingis mõttes justkui odavam hooldada. Ehk ka hooldamise kasutusmugavus on suurenenud? ergonoomilisemad reguleerkohad, kiirkinnitid jne.
See on nagu vanade autode renoveerimise, rekonstrueerimise või tuunimisega - peaaegu kunagi ei saa sealt seda tagasi, mis sisse läheb.
Aga keskmine tänapäeva linnaratas vms, noh, kui see maksab 5k, ja hoolduse saab näiteks 2 tunniga tehtud, siis pole ju viga? Kulu tuleb siis kui on vaja poleerida ja estetiseerida, igikeltsa eemaldada ja vaadata heaperemeheliku pilguga, kuidas rauale elu jälle sisse puhuda.

Vanade asjade korrastamine ja kasutamine ei pruugi sugugi olla ebaratsionaalne. Vähemalt pole ta seda keskonnasäästlikkuse mõttes.
Kuna ise olen loodusteaduste taustaga inimene, siis olen taolistel teemadel aeg-ajalt mõtteid mõlgutanud.

Minu argumendiks kasutatud/vanade asjade (antud juhul jalgrataste) kasutamise puhul on see, et suuremad energiakulutused on nende esemete puhul juba ammu tehtud (maak kaevandatud, raud sulatatud, konstrueerimine jne... Kui jalgratas on oma tingliku eluea teeninud (5-10 aastat???), siis hilisem veel pikem kasutamine koormab keskkonda oluliselt juba vähem, kui mõne aasta takka uue ja "parema" ostmine.

Paraku on kaasaegsete jalgrataste puhul probleem ka selles, et tänapäevased materjalid pole enam nii vastupidavad. Korraliku (tegelikult ka mittekorraliku) terasraami iga võib mõõta aastakümnetes (kui korrosioon eemal hoida). Alumiiniumraamiga nii lihtsalt ei pruugi minna (mikropraod, sõidetakse "pehmeks", raske parandada). Või näiteks vana Sachs Torpedo tagarumm, mille elueaks hinnati vanematel mudelitel kuni 100 000-200 000 kmVIIDE

Sellest ka minu eelistused kasutada oma rataste ehitamiseks kraami "ajaloo prügikastist". Aga nagu ikka inimese puhul - siis varem või hiljem otsitakse "uued" ideed üles hästiunustatud vana seast. Nagu praegune "fixed-gear" vaimustus ja terasraamidega jalgrataste leviku suurenemine.

Aga jah, kõik vist juba teavad kumb auto on keskkonnasõbralikum - Hummer või Toyota Prius?
Vastus on - loomulikult Hummer, kuna tema VALMISTAMISEKS kulub oluliselt vähem energiat kui Toyota puhul (kallid muldmetalle sisaldavad akud...)... Suurem kütusekulu on autode kogu energiakulu (keskkonna koormuse) juures üsna marginaalse tähtsusega. Ehk 10 aasta jooksul võrdsustub kulutatud kütuses sisalduv energia, auto valmistamiseks kulunud energiaga. Ning kui suurema auto eluiga juhtub ka pikem olema, siis võib mõtlemisainet veelgi koguneda.

Krooniline vaeus ongi üke peapõhjusi, miks seda kõike ise teen. Eks algul oli ka p..keeramisi, ent kogemus ongi see, mis õpetab. Ja kogemusi tuleb ka jagada.