vana Monark'i värskenduskuur

Teis Dets 29, 2009

Olen tükkaega juba hammast ihunud, et peaks endale jälle mingi maanteeratta üle pika aja tekitama. Viimati sai oinasarvilistega arvestatvalt ringi sõidetud 80ndate lõpus ja siis ei olnud kuni 100km otsad nagu mingi eriline piin... aga eks sai noor ja härga täis ka oldud. Tänapäevased selle klassi masinad aga kahjuks ei tõmba eriti ei oma välimuse ega ka hinnaga. Kahjuks on isegi enamvähem mõistlikult säilinud sosside hinnad jubedalt üles läinud ja ega neid ei liigu ka.

Kuna endal kuuri all ammusest ajast üks paarkümmend aastat vana Monarki rape vedelemas, sai otsustatud see suveks ellu äratada.










Tegu pole küll korraliku võistlusrattaga vaid rohkem sellise omaaegse pühapäevasõitja mänguasjaga, nõukogude Turisti analoogiga. Eks need komponendi on seal kõik sellised "harju keskmised" aga ega minu võhma ja sõidumahtudega polegi tõenäoliselt kurjemat mõtet soetada.

Shimano Altus sarja käiguvahetussüsteem


vanakooli crossbow pidurid


Silstari vändad

jne jne jne

Seda, kas teen masinale restaureeringu, ei taha väga uskuda. Tegu saab olema ikkagi rohkem korrastamisega - lihtsalt osade originaalkomponentide hankimine on natuke keeruline ja/või kulukas ja tõenäoliselt läheb masinale külge ka mingi kogus kas teiste tootjate või siis tänapäevaseid vidinaid.
Tõenäoliselt näiteks tuleb esiratas mul kokku lapata 100% tänapäevastest komponentidest, sest sellele masinale käivaid ja taga isegi olemas olevat alumiiniumist vanakooli Weinmann 27 1-1/4 (+ Trelleborgi 27 1-1/4 rehvi) originaali polnud ees juba minuni jõudes ning see oli asendatud kümmekond aastat veel vanema terasest 17-622 Velo terasveljega... mis oli aga kivi saanud, mitu kodarat endast läbi tõmmanud ja selle tõttu ennast pikuti lõhki löönud.
Samuti ei kujuta hästi ette 27 1-1/4 rehvide leiuvõimalusi Eesti kaubandusvõrgust ja ka se elõhnab väga kuskilt mujalt tellimise järgi... ja mõistlik oleks ratas ümberlapata 622 mõõdus tänapäevastele võrudele.
Aga eks paistab, mis tulevik toob ja mis sellest rattast täpselt lõpuks saab.
Tõenäoliselt fixi sellest konkreetsest masinast ei tule... aga ära iial ütle iial.

Eilse seisuga oli rattast alles täpselt niipalju:





Mida ja kuidas sellest teha, sai oma peas paika pandud tükkaega. Tõenäoliselt tuleb ikkagi enamvähem selline ratas, nagu on algselt olnud ja ka võimalikult algsete komponentidega.
Enamus alumiiniumdetaile on juba puhastatud ja poleeritud, raam veel ootab värvieemaldust ja sellele järgnevat uut värvkatet selga. Ka kogu sinna peale käiva sümboolika ja kirjade failid on juba valmis tehtud ning aasta esimestel päevadel teen klepsuringi valmis.
Loodetavasti suudan ka ilma edevaid ja hirmkalleid komponente kasutamata rattale oma käsitööoskustega piisava bling-effekti saavutada, et sellega päris häbi sõita ei ole.

Jooksude puhul sai otsustatud jääda ikkagi originaalse 27" 1-1/4 juurde. Tagaratta hub ja velg olid ise mõlemad suhteliselt heas säilivuses ning said ilusti tükkideks võetud, puhastatud, hooldatud, poleeritud ja uuesti kõik kokku laotud. Enda hinge rahustamiseks sai küll kogu kodararing uus pandud, sest vanadest olid kahjuks osad katki ning "osad uued - osad vanad" oleks jäänud ikkagi hoolikale vaatlejale silmale karjuma (ja endale hinge kriiipima).





Kuigi ka õhukummid olid terved, läksid küljepealt vanakooli jalgrattaventiili jaoks piluga metalltoruga eksemplarid tänapäevase võidusõiduventiiliga eksemplaride vastu igaksjuhuks vahetamisele - 30 aastat on ikka natukene liiga pikk aeg, et saaks sellele õhukummile ka tarbeesemena kindel olla ja lisaks ei kipu tänapäevased klapiga jalgrattaventiilid hästi vanakooli torudes õhku pidama. Vanakooli kummivoolikuge ventiile ei tahaks aga sellistes rehvides käiva rõhu alla tööle panna.
Nii imelik, kui see ka pole, sai täna ühe Haapsalu rattapoe rehvivirnast juhuslikult isegi vajaliku 25-630 (27x1-1/4x1-1/16) mõõduga rehvid leitud, mis nad tõenäoliselt omale kogematta kunagi tellinud olid ja sellega sai ka see probleem lahenduse.




Nüüd tuleb siis hakata otsima ka esiratta koostamiseks samasugust mõistlikus säilivuses või uut 36 augulist Atom'i hubi ja Weinamanni 27 1-1/4 velge või siis (mis on tunduvalt tõenäolisem) leida sarnase välimuse ja mõõduga muu tootja eksemplarid.

Avastasin raami puhastades, et MCB ehk Monark-Cerscent Bolaget on nende masinate puhul olnud vaid osade telija, konstruktori kokkupaneja ja oma siltidega varustaja, nagu läbi ajaloo paljud on teinud ja tänapäeval enamus teevad - isegi raam ei ole neil enda oma - nagu sai fikseeritud, siis esihark on Tange ja ka raam on Tange torudest aga valmistatud Campagnolo poolt.

(edit: tehti väike märkus, et campa omad on ikkagi vaid tagumised rattakinnitused selles raamis ja raam ise ikkagi MCB omatoodang)

Täna sai siis projekt esimese pisikese tõenäoliselt mõnepäevase viivituse - nimelt ei ole mul olemas kodus keermeaugust võtvat vändatõmmitsat... aga ketirattapoolset ei julge käppadega ääre tagat haaravaga eemaldama hakata - on liiga suur oht ketiratta kinnituskäpad kõveraks saada. Eks peab ootama töönädala algust, et kas mõnda tuttavat treialit tõmmitsa valmistamisega või rattamehaanikut tõmmitsa laenamisega kiusama minna.

Väikelinnas ja veel talvel ka tõmmitsat loomulikult müügil ei ole, nagu ka enamus muid spetsiifilisi asju.
Õnneks sain seda eile korraks ühelt mehaanikult laenata (nagu enne pühi ka tirrivõtit) ja vända eemaldatud ning kesjooksu ilusti kätte.
Täna läks raam haavlipritsi alla ja kui veab, loodaks nädalavahetuseks ka uue värvkatte selga saada. Sildimajanduse replikad tegin igaksjuhuks juba valmis ära.

Raam haavlipritsis puhastatud, pehme terasharjaga üle käiatud, vajalikud kohad maskitud ja hommikul värvimisse.
Rohkem nõukogude tehnika taastamisega tegelenuna hakkas mulle seda paljast raami uurides järjest rohkem silma, kui korrektselt ja täpselt raami detailid ja kokkujootmine tehtud on.

Värvitud ja koju toodud



Lahti pakitud, kinnikaetud kohad maskidest puhastatud



Sildistatud (välja arvatud alumise raamitoru kiri MONARK, mille paigaldan lõpuks)





Nüüd edasi hakkab juba meeldivam ja põnevam osa - kokkupanek.
Siis vähemalt tekib endal tunne, et miskit juba ka ära tehtud, kui näha on, et ratas hakkab juba ratta välimust võtma.
Siiani oli ju ainult lammutamine, puhastamine ja nühkimine ja ratta asemel nurgas paar kasti rauatükke.

Eks selle komplekteerimise juures saab kindlasti üllatusi ja tagasilööke palju olema, aga õnneks veel sõiduhooaeg kaugel ka.

Esimene üllatus oli nädala alguses, kus selgus, et olen tagaratta kokku lapates valesti tsentreerinud. Eks tegu ole puhtalt oma lollusega, et raamivahel ei kontrollinud. Selle masina tagarattal ei käi velg rummu suhtes täpselt keskele vaid natukene parema ääre poole.
Eks see selline minu aeglase mõtlemise ja väheste kogemuste juures ~30 minutit ümbernokitsemist tuleb, aga õnneks tundub, et ei pea kodaraid ümbervahetama hakkama (nagu on osadel ratastel, et erinevates külgedes on lausa erineva pikkusega kodarad) vaid pääsen ainult reguleerimisega.

Ka on huvitav, et selle Itaalias toodetud raamis asuv Jaapani päritolu keskjooks on prantsuspärane - mõlema poole kausid on 35mm läbimõõduga ja ühtepidi keermega.

Masin ikka areneb... aga ühe kruvi haaval ja aegapikku teiste paralleelprojektide kõrval.
Tänaseks on kogu uus laagriosa sisse saanud ja ka mingi koguse puhastatud ja poleeritud detaile, mis olen valmis teha ja ära komplekteerida jõudnud, külge saanud...

Millegipärast tundub, et võileib fotoaparaadiga ja veel välguga ka ei saa läikimalöödud alumiiniumi pildistada - millegipärast näevad ilusad läikivad detailid neil piltidel kahtlased laigulised ja kriimulised välja. Tundub, et peab mõni päev ilusa ilmaga asja pildistamiseks õue tassima.

Täna nägi ratas üle pika-pika aja jälle korraks peaaegu rattamoodi välja. Vahepeal olin jõudnud käiguvahetajad korda teha, hooldada ja paigaldada ning kuna eile sai õhtul sadul nahatatud ja ka juhtraud ära mähitud ning täna hommikul ka tagaratas kaitsetaldriku ja tirriga varustatud, sai otsustatud korraks masin prooviks "omadele jalgadele" tõsta.




Esivelg on all küll momendil rehviga varustamata vahepeal hangitud ajutine, mille hiljem tahan "õige" vastu ringi vahetada, et oleks täpselt sama rummu- ja veljetüübiga, kui tagumine. Kuigi tootja, ajastu ning mõõdud on õiged, on ajutisel kiirlukustite asemel mutterkinnitused ning veljevõru materjal ja profiil on ka teised.







Järgmised "todod" on siis keti ostmine, trosside valmistamine ning paigaldus ja uute piduriklotside (või nende kummide) hankimine. Vanad klotsid on küll kulumise poolest veel täiesti kasutatavad, aga kardan, et need paarkümmend aastat ei ole nende materjalile just kõige paremini mõjunud.
Trosside kohapealt ei olegi veel otsusele jõudnud - kas kasutada algseid kõrisid, proovida nende kaubanduslik välimus taastada ja panna ainult uus tross sinna sisse või vahetada kogu komplekt. Nimel on algsed trossikõrid suhteliselt erilised - need on varustatud määrdeniplitega. Piduritrossi kõride ülemise veerandi peal oleks trossikõri nagu ühe koha pealt paistes või seal mingi "junn" küljes. Lähemal uurimisel selgub, et selle "junni" keskel on pisike eemaldatav kork, mille avamisel saab trosside sisse neid masina küljest vabastamata õli lasta.

Uuema aja vahetaja trossid peaks kõik SIS süsteemiga olema -ehk trossi ümbrise traadid jooksevad pikku pidi - trossi ümbris "ei mängi", ilma selleta tänapäevane indekseeritud käiguvahetus ilmselt ei töötaks.
Sinu ratta hõõrdel töötavate käiguhoovakeste puhul on muidugi suhteliselt suva mis trossi kasutad, aga ilmselt uuema tüübi käiguvahetaja tross lisaks siiski vahetusse vast pisut konkreetsust? Või jookseb su vahetaja tross raamipidi enamasti paljalt, ning trossi ümbrist on nii 20 cm kaupa?

Käiguvahetuse trossid paljalt mööda raami jah. Ainult otstes on esimesel vahetajal ~17 ja tagumisel ~20cm kõrijupats vahetaja külge minekuks, nii, et kõri jäikus väga palju sellise olematu pikkuse puhul ei tohiks mõjutada.
Vanade kõride kasutamist mõtlesin rohkem sellepärast ja just piduritrossidel, et seal need õlitusniplid olid. Õnneks avastasin, et need niplid on lisavarustus ja on trosskõridelt eemaldatavad ja uutele ümber tõstetavad (selleks tuleb ainult uue trossikõri ümbrisplastikusse sellele kohale pisikene kuni metallini ulatuv sisselõige teha, kust õli saaks sisse imbuda).















Sellega on see mure murtud ja saan südamerahus kõik uued kõrid valmistada. Need "niplid" suudan tõenäoliselt kraapse veidikene maha poleerides ja plastipinda silikonmäärdega värskendades enamvähem kaubanduslikku välimusse saada küll. Momendi piltidel on nad sellisena, nagu said masina küljest maha võetud.

Nüüd järgmine probleem.
Kas keegi on kuskil müügil näinud.... ei oskagi öelda, mis nende detailide nimi on:







Tegu on pisikeste plastmassist poolkuudega ja nende funktsioon on selles, et asuvad tagaratta raamikinnituses ja läbi nende ja läbi raami tuleb pisikene kruvi. Töötab "piirajana", millega saab täpselt paika reguleerida tagaratta otse all oleku ja täpse asukoha raami pilus ning ei pea hakkama igakord ratast alt ära võttes ja tagasi pannes sihtima hakkama vaid saab lihtsalt vastu neid reguleerkruvisid lükata ja kiirlukusti kinni vajutada.
Ei ole otseselt eluliselt vajalikud detailid ja nendeta sõit sõitmata ei jää vaid rohkem selline mugavusvarustus... aga kui raamil on kruvikohad olemas ja need lagselt seal käinud on, võiks ju ka need millalgi hankida ja paigaldada. Üks rsitud eksemplar on mul isegi olemas, nagu pildi järgi on näha, teine üldse puudu.

Ilmselt on tegemist miski rootsi-prantsuse rataste kiiksuga. Mul pilti küll käe pärast pole, aga minu tundmatul prantslasel olid sarnased jublakad plekist valmistatud (kahelt poolt käisid kruvidega kokku, reguleeritavad polnud). Pigem on ehk tegemist üleminekuga lühemate "dropoutide" teel - niigi pingutab ketti käiguvaheti, ning sai parem ratast paika panna.

Aga "uued" saad teha vast nailonist - on sellist kõrgtihedat nailonit - saad sealt vajalikud jullad välja viilida. Ma võin sulle tüki seda materjali anda, aga see on paraku valge (lasin sellest vanale Honda rollule uued amordipuksid treida). Müüb taolist kraami "Tööstusplast" (www.tplast.ee)

13 märts -väike edit: Tegin oma sarnastest juppidest pildi : dropi-taide
On ka täitsa saadaval.

Sai mõned päevad tagasi puhtalt huvi pärast ka tulevasele rattale selga istutud, et sõiduasendit proovida. Selle käigus avastasin, et raam on jubekõrgeeeeeeee.
Sai siis mõõdulindiga üle käidud - sadulatoru mööda mõõtes on keksjooksutsentrist sadulamuhvi ülemise ääreni 61cm. (ülemise raamitoru kõrgus maast 85cm!) ja sinna siis veel sadula kõrgus ka otsa. Vändad ka loomulikul 170mm'sed. Minu 186cm kasvu juures pean sadulatoru raamist vaid mõned cm välja tõstma.
Pikkus vägahull ei ole - sadulatoru keskohast esihargi keskkohani on 58cm.

oldmoped kirjutas:

Sai mõned päevad tagasi puhtalt huvi pärast ka tulevasele rattale selga istutud, et sõiduasendit proovida. Selle käigus avastasin, et raam on jubekõrgeeeeeeee.
Sai siis mõõdulindiga üle käidud - sadulatoru mööda mõõtes on keksjooksutsentrist sadulamuhvi ülemise ääreni 61cm. (ülemise raamitoru kõrgus maast 85cm!) ja sinna siis veel sadula kõrgus ka otsa. Vändad ka loomulikul 170mm'sed. Minu 186cm kasvu juures pean sadulatoru raamist vaid mõned cm välja tõstma.
Pikkus vägahull ei ole - sadulatoru keskohast esihargi keskkohani on 58cm.

Eks see probleem vaevab mindki. Leevendust pakub see, kui kasutad lühemat stemmi. Sul paistis see originaalis üsna pikk olevat. Sadul ka relssidel ettepoole nihutada, siis peaks sobima. Kui sul muidugi on prantsuse mõõtudes 22 mm stem, siis on eestimaa pinnal su valik 0, ning tuleb 1" inglise stemmi "kohandada".

Enda rattal täna proovisin ka "passatkat" - õnneks sobisid originaaltükid ka (kuigi sai juba foorumitest asendust otsitud - aga ei leidnud sobivat). Aga kui asend jääb "välja sirutatuks", siis hakkab see väsitama. Pigem olgu raam natuke väike, kui natuke suur. Ega enne ei saagi sobivast asendist aru, kui mõne pikema otsa teed.

"Loomulikult" on stemm 22mm ja sadulatoru ~26 mm... ja nii tundub olevat veel paaril mu ootaval projektil.
Mõned päevad tagasi sai just paanikat tekitatud, et stemmi alumise kinnituse "kaldpinnaga koonuse" sisekeere ei lange kuidagi kokku vardaga, kuhu otsa see käima peaks. Ei lange jah - kahel mu rattal on sarnase välimusega stemmid millel sarnase mõõduga koonused, ega keere on erineva sammuga ja lihtsalt olid riiulist ühe ratta kinituspolt ja teise koonus näppu sattunud.

heeringas kirjutas:

oldmoped kirjutas:

Sai mõned päevad tagasi puhtalt huvi pärast ka tulevasele rattale selga istutud, et sõiduasendit proovida. Selle käigus avastasin, et raam on jubekõrgeeeeeeee.
Sai siis mõõdulindiga üle käidud - sadulatoru mööda mõõtes on keksjooksutsentrist sadulamuhvi ülemise ääreni 61cm. (ülemise raamitoru kõrgus maast 85cm!) ja sinna siis veel sadula kõrgus ka otsa. Vändad ka loomulikul 170mm'sed. Minu 186cm kasvu juures pean sadulatoru raamist vaid mõned cm välja tõstma.
Pikkus vägahull ei ole - sadulatoru keskohast esihargi keskkohani on 58cm.

Eks see probleem vaevab mindki. Leevendust pakub see, kui kasutad lühemat stemmi. Sul paistis see originaalis üsna pikk olevat. Sadul ka relssidel ettepoole nihutada, siis peaks sobima. Kui sul muidugi on prantsuse mõõtudes 22 mm stem, siis on eestimaa pinnal su valik 0, ning tuleb 1" inglise stemmi "kohandada".

Enda rattal täna proovisin ka "passatkat" - õnneks sobisid originaaltükid ka (kuigi sai juba foorumitest asendust otsitud - aga ei leidnud sobivat). Aga kui asend jääb "välja sirutatuks", siis hakkab see väsitama. Pigem olgu raam natuke väike, kui natuke suur. Ega enne ei saagi sobivast asendist aru, kui mõne pikema otsa teed.

Mul on sama asi, et raam on hiljuti soetatud Raleigh'l jube kõrge. Ise olen 179 pikk, ja raami C-C on 60,5 cm. "passatka" tundub aga mugavam kui mu start-sošel. Kummaline on see, et stardika C-C on aga ca. 54 cm. Ülatoru pikkus on mõlemal raamil kusjuures sama, vist oli 56 cm. Stemmi pikkused on ka enamvähem samad.
Raleigh'l on nii, et ratas "jalgevahel" hästi seista ei saa, s.t. et seisad ooteasendis, ratas jalge vahel - ülatoru juba rõhub olulisse piirkonda. Samas olen vaadanud ja uurinud ka vanemat pildimaterjali, brožuure jne, ja silma on hakanud et osadel vanakooli sportratastel ongi sadulapost vahest ainult 5 cm raamist näha. Eks sõiduasend oli tol 'aal ilmselt ka mugavam, kõrgem. By the book võttes aga justkui tundub, et mu raamimõõt ja enda pikkuse suhe peaks olema täiesti välistatud kombinatsioon? Kuigi peal istuda on päris okei.

p.s. trossid ja kõrid on tänapäeval väiksema läbimõõduga kui vanasti. Kui kaasajastad, vaheta alati täiskomplekt - tross ja kõri koos. Või on varianti ka vanemaid, jämedamaid trosse-kõrisi kuskilt soetada?

Mina sain oma probleemid lausa kodukandis lahendatud. Selgus, et Tartus Side tänaval asuvas rattapoes leidub suur hulk vanemat rattakraami, ning peale mõningat tagaruumis kolistamist õnnestus omanikul leida sobiv 22 mm stem (65 mm ulatus vana 100 mm vastu + pikem kahvli osa). Lisaks leidsin letist Duomatic 101 jaoks nii tolmukaitse kui mutrid/stopperseibid. Eks lähiajal tuleb teha proovisõit

Kui oldmoped saab oma isteasendi ilmselt lühema stemmi abil talutavaks, siis peetrit ei oska küll kuidagi aidata, sest nii suure raamiga rattad on ikka 2meetristele mehepoegadele mõeldud. Sarved saab ilmselt tahapoole tuua, sadulat ka nihutada, aga raamitoru jääb ikka kõrgeks (võid ilma naljata endale lausa eee... "viljatusprobleeme" põhjustada...)

Areng vaikselt toimub ja kevade saabumine taob jalaga taguotsa - uued trossid küljes. Kett ja piduriklotsid veel jäänud ning saab ajutise esirattaga proovisõidule minna ja vaadata, mis ja kuidas olen valesti teinud.











Trossihoidjaid ei ole kahjuks jõudnud veel minna ja Tallinnast ära tuua ja selletõttu on proovimise jaoks tagatross lihtsalt paari traadijupiga raamitorule riputatud.

Täna nägi siis Monark esimest korda üle kümnete aastate mõneks proovikilomeetriks asfalti!
(maja ees oleva pori sisse ei raatsinud teda isegi mitte käekõrval veeretamiseks maha panna vaid koduhoovist kõvakatteni hoidsin teda ilusti hellalt süles)


Küll ilma esipidurita ja tross kaablisträppidega raamitorule kinnitatud, aga siiski nägi.







Sõidab täitsa ausalt ja jookseb kergelt (vähemalt minu muu olemasoleva võrdlusmaterjaliga võrreldes).
Peale seda, kui sai korraks prooviks Jaanuse Colnagot proovitud, mis minu kaalu all natukene pehme tundus ja asend ka mulle veidikene vale oli, olin natukene minu mitu klassi lahjema masina üle veidikene mures, aga see osutus asjatuks - Monark on ilusti jäik ja see kõrge raam ja sõiduasend tundub mulle täiesti sobivat.
Käigud töötavad ka korralikult. Mingi väike kala tundus olevat kõige väiksemal tagumisel ketirattal - jõuga pressides andis mõned korrad üle. Kas oli reguleerimise viga või miskit muud, ei oska momendil veel dignoosi panna - arvestatavaid kulumisjälgi ketirattal ei tundunud küll olevat ja uus kett hambus visuaalselt kontrollides täitsa ilusti.

Nüüd hammas igatahes verel ja tuleb ratas kiiresti lõpuni ära viimistleda, et saaks sõitma minna - trossikandurid, esipiduriklotsid, alumise raamitoru kleebised... ja ehk kunagi ka täitsa õige esiratas. Täiuslikuks õnneks vaja veel ka ühe pedaali otsakorki ja pedaalikorve.

Tõenäoliselt tuleb kindlasti kuskilt mingi ajaga välja ka lastehaigusi ja peale mingite kilomeetrite raputamist, kui kodarad on ilusti oma kohtadele ennast paika ajanud, tuleb ka jooks korralikult üle rihtida, aga põhimõtteliselt on nüüdseks ratas valmis, täiesti sõidetav ja esimesed kümmekond kilomeetrit läbitud.





















Täiuslikust õnnest puudu veel vaid täiesti õige esiratas ja pedaalikorvid, aga küll need ka ajaga tekivad. Lihtsalt pean endale nüüd joone ette tõmabama, et vahepeal ei torgi ja mingi aja nüüd kasutan, sest sellise vana masina ülesehitamisel saabki muidu jääda lõputult pisidetailidega tegelema ja mingeid kohti, millega ise päris rahul ei ole, ümber ja paremaks tegema.

Väga kena ratas!

Nagu pildi pealt näha, siis on sul sääl ka hulk jaapani tükke küljes. Stemm ja vändad on SR Sakae omad?
Nende väntadega on see lugu, et neil on on üsna iseäralik poldivahe - miski 118 mm (vist). Nii et kui sa väga vihaselt sõitma hakkad, siis uued hammasrattad tuleb endal ise teha (isegi ebay-s on neid haruharva). Miks ma seda räägin - mu vanal Raleight' l olid ka samad vändad - rändasid küljest jus sel põhjusel. Hammasrattad on sel terasest (kuigi pealtnäha alumiiniumikarva), ning on seetõttu üsna kulumiskindlad.

Eee... käiguvahetus on muidugi "sensitiivne" teema säherduse vanema varustusega, ehk oma kogemustest ma mäletan, et käik tuleb valida piisavalt palju enne tõusu, ning siiski oli hulk lõbusat "ragistamist" garanteeritud

Aga Tartu Rattaralli läbimiseks (ka 122 km distants) sobib hästi - seal on iga aasta stardis hulk Monarki hästisäilinud "eakaaslasi", kes ilmselt aastas ainult selle sõidu teevadki.

Kogu varustus on sama, nagu sellel masinal ka ennem algselt oli.
Stemm, vändad ja pedaalid on SR'id.
Keskjooks oli mingi muu jaapanlane, kelle nimi kohe meelde ei tule peast.
Kogu käiguvahtusosa on Shimano Altus sari.
Hubid Atom, veljed Weinmann.

Uued tänapäevased detailid sellel masinal on vaid kuluosad - kodarad, rehvid, õhukummid, kett, trossid ja laagrid.
Kõik muu sai algsed originaalosad korda tehtud või hangitud samasugused asemele.

Nüüd tegelen sobiva sõiduriietuse otsimisega.
NOS valged tennised, värviline vöökott ja valge plastist aerokiiver on juba olemas.
"

P.S. Millal Tartu Rattaralli on?


Pean kähku omale Monarki kõrvale ka mõne treeningratta korda tegema. Tõenäoliselt saab selleks ovaalse ketirattaga Turist Sport.


edit: TRR kuupäevad leitud. Täitsa sobivad, peab ainult natukene hoolikalt mõtlema, kas ma olen võimeline nii ruttu vänatama õppima ja jõudma ka endas selgusele, kas see äkki minu jaoks funfaktori asemel liialt sport ei ole.

Villane sõidusärk:
"Retro-särk"

Või siis selline

Kõige lihtsam oleks muidugi mõnda "sportlikumat" kaltsukat kammida...

Mis tennistesse puutub, siis oleks see mõeldav vaid juhul, kui leiad veneaegsed kõva tallaga (säherdune rombilise mustriga) tennised-ketsid. Hiinakad on liiga pehme tallaga ja jõuülekanne pedaalidele jääb kehvaks. Aga kõva plastiktallaga ketsid+korvid asendavad juba üsnagi klip-pedaale+rattakingi (töötavad ka tõmbel).
Mul kunagi olid sellised kõva tallaga ketsid - matkasin vene ajal kesk-Aasia mägedes - tallad kestsid kiviklibu ja kaljude otsas hästi, aga pealsed kulusid 2 nädalaga ribadeks...

Ja rattaralli kohta- pikal distantsil on igatsugu rahvast, ning mõned "tiksuvad" seda 122 km ikka mõnuga - sööd igas toitlustuspunktis nagu jaksad, ning sõtkud omas tempos vaikselt lõpuni. Ma tean mitmeid selliseid harrastussportlasi, kes osalevad suuremal osal Eesti maratonidel, kuid trenni ei tee.. Esimene kevadine rattasõit ongi neil rattaralli pikk distants...

Eile õnnestus juba ühe kaltsukatekammimisetuuriga 1990a sinise pikavarrukaga campagnolo logoga sõidusärgi omanikuks saada ja isegi lukustamata ratast ei varastatud poodide uste tagant ära.

Kuigi vanust asjal nagu oleks, ei ole seda retrohõngu kahjuks väga aru saada - välimus on suhteliselt sama, nagu praegustel 20 aastat noorematel isenditel, aga alguseks parem ikka, kui mittemidagi.