Tandemi ehitus

Püh Sept 13

Teistmeliseajal sai koos sõbraga päris palju tandemiga ringi sõidetud. Aga kuna kõik asjad pidid tsüklitena käima, siis huvi ja tahtmine tandemi omamise järele on sellest möödunud 20 aastaga jälle tagasi tulnud.
~Asi tükkaega juba peas ja näppudes sügelenud aga nüüd sai siis lõpuks ka reaalselt ehitusega peale hakatud.

Ehitustoorikuteks sai võetud pensa tehase 80ndate aastate meeste ja teine sama aja naistemudel. Naisteratas oli ilus mururoheline, kollaste triipudega ja helehallide porilaudadega komplektne eksemplar. Meesterattast õnnestus doonoriks leida punase raamiga mittekomplektne sõiduk, millelt enne osadekslõikumist õnnestus isegi tehasekleebised igaksjuhuks korrektselt eemaldada ja arhiveerida.



Peale rataste molekulaarosadeks lammutamist ja nagu kass ümber palava pudru tükkaega ringi käimist polnudki siis muud, kui relakas kätte ja viilutama.
Raami rakise tegemise kohapealt sai natuke laisk oldud ja ei hakanud korralikku nii pikka metallist loodimispinki valmistama vaid piirdusin 50x100 prussidest tehtud abinõuga, millega raamid ühele sirgjoonele ajada ja kus kontrollida, et need keevitamise käigus väga ära ei tõmbaks. Ülejäänu sai paika etud silma järgi ja nöörloodidega





Momendil raam enamvähem valmis. Enne värvimise juurde asumist vaja veel valmistada ketikaitse ja ketipinguti vaheketile ning nende järgi valmistada ja keevitada raamile neile sobivad kinnituskõrvad.

Sai seda raami täna väänutatud ja proovitud.... ja vastu võetud julm otsus, et õpin oma vigadest ja loobun igasugustest lisatugevdustest ning panen selle masina sellisena kokku.
Kuna tulevikus on plaanis nagunii korralik raam teha, siis see käesolev projekt on hea proovimiseks, et kuskohast järgi annab ja kuhu mis jõud jama teevad.
Hilisem plaan on kunagi korralik raam teha mitte vanadest raamijäänustest vaid nullist alustades - torudest ja muhvidest kokkujootes. Kuna aga sobivad muhvid tuleb tellida suhteliselt kaugelt, siis hea kõigepealt täpselt teada, mis tüüpe, mis nurkadega jne täpselt tellida, et kõik ühekorraga saaks.

Väike progress kah toimunud - metallosad värvitud (laisa inimesena sai kogu masin puhstatud halja metallini ja kaetud pulbervärviga) ning vaikselt alustatud komplekteermisega.
Pildil rattad küll ajutiselt ja lahtiselt alla pandud, et porilaudade kinnittuste sobivust kontrollida ja samas ka neda jaoks nähe, kuidas masina üldmulje on.

Tandemi areng kahjuks väga kiiresti ei toimu.

Vahepeal on õnnestunud külge kruvida vaid pisividinaid - korralikult kinnitatud porilauad ja pakiraam, pakiraamile kaubakinniti koos vedrudega, tagumine helkur, esipidur jne. Paigaldatud sai ka tagumine keskjooks... aga sain ebameeldiva üllatuse osaliseks. Tundub, et tegu on tehases kergelt viskava ja loperguste koonustega valmistatud võlliga ja seda ei õnnestugi korralikult ära reguleerida - asi võib ju ilusti tihe olla, aga mingis vända asendis on ikka loks sees. Eks nüüd tegelengi korralike võllide otsimisega. Kahtlase tehaseeksemplari pingis sirutamine, koonuste üle treimine ja uuesti karastamine tunduks liiga idioodi tööna.
Kuna paljudes tandemi ehiuse jälgijates on kahtlusi tekitanud tagumise sõitja käte koht, siis sai tehtud fotosessioon, mille ajaks paigaldasin ajutiselt külge ka tagumise juhtraua kinnituse, mis siiani paigaldamata lihtsalt sellepärast, et on veel lõpuni viimistlemata.









Nii libedale teele, et ma naisele mingi juhtimisvõimaluse annaks, ma igaksjuhuks minna ei kavatse ja sellepärast on tagasõitja juhtraud fikseeritud asendiga.

Loodan päriselt ikka salamisi, et enne lume tulekut saan masina lõplikult valmis ja viimistletud ja ka proovisõidud tehtud.
See, et asja saaks lõplikult valminuks lugeda, eeldab muidugi uute või üli korralike ning identsete sadulate ja -käepidemekummide paigaldust, korralikke keksjookse, kolme identse ketirattaga väntade ja ideaalses seisus nelja ühesuguse pedaali hankimist jne jne jne. Lisaks vaja paigaldada ka esimene tehasemärk, teha raamidele pinstriping ja mudu sellised põnevad asjad, mis rattale viimase ja lõpetatud mulje annavad.

Enne lume tulekut loomulikult masinat valmis ei jõudnud. Ühe tuttava abiga Tartu turu rattapoest hangitud kinnistel laagritel hooldevaba kasetti taolised venelaste aretuskeskjooksud ei viinud mind kuidagi kaugemale - võllid on valmistatud liiga jämedad ja laagrid liiga suure istuga ning lihtsalt ei lähe sinna peale. Samuti on võllid nii pehmest materjalist, et laagrit võllile pressides läks võlli ots kergelt surve all juba jämedamaks ja enam ei saa sealt laagrit kätte ka, enne, kui ei ole sed uuesti pingis silindriliseks treinud.
Praeguste ilmadega ei ole külmas töökojas tahtnud masinaga eriti tegeleda, tuppatoomiseks on ag ajälle natuk esuurevõitu.
Nii ta seisab ja soojemaid aegu ootab.

Teema on küll vana, aga mul oleks üks praktiline küsimus ka valmistajale ...

Kas muhvidega kokku joodetud raam kannatas kenasti CO2 keevitust? Ma mõtlen siinkohal just keskjookse ühendavat toru?
Või CO2 keevitus ei aja keevituspiirkonda nii kuumaks, et probleeme tekiks (joodise sulamine?).
Ning joodetud raami puhul on need "muhvid" ju vähe teisest materjalist kui torud - ei tekkinud keevitamisel mingeid probleeme? (keevis ei nakku jne...)

Kuna sama protsess ees ja keevitamis kogemused pigem nadivõitu, siis oleks vastustest abi/julgustust küll.

Eerik

Alguses oli natukene ühe kohaga jama.... kuni avastasin, et selle algse raami kunagisel valmistajal on vask ühe koha pealt nirena jooksma hakanud ja triip jookseb üle kogu muhvi väliskülje. Peale selle koha relaka otsas oleva terasharjaga üle puhastamist enam probleeme polnud.
Eks sama, muhvide joodise lahtisulamise hirmus ma isegi natuke olin.... aga mõtlesin, et kui see vask seal vahel vähepeal keevitamise käigus ka läheb pehmemaks temperatuuri tõttu, siis peale jahtumist ju algne olukord taastub. Igaksjuhuks ei teinud ka keevitust järjest, vaid pisikeste sammudene jupikaupa eri kohtadest - et vältida kogu muhvi läbikuumenemist ja sellepärast, et järjest õmblusega tulles tundus termilise protsessi tulemusena asja kõverakstõmbamise" oht suurem olevat.

Aga igaksjuhuks lisan, et ega ma mingeid teadmisi ega oskusi metallitöödes ei oma.

Oled ka kogu tandemi läbinõtkumist proovinud ka? A la, et kaks inimest peale, kui toetus ainult kahvliotstel ja paaris-massiga üles-alla jõnksutanud?

Lihtsalt huvi pärast küsin, et aimu saada, palju säärane konstrui kannatab. Ja mis kahvlist arvata? kas on ka võimalus, et jääb nõrgaks ja kuidagi katki vajub?

Olen üht paarkümmend aastat vana isetehtud tandemit vaikselt vaaginud ellu äratama hakata, aga kuna see ilma kahvlita, siis küsingi, et mis asjast arvata.

Kas raam nn. kaheksasse väänduma ei kipu? Mul tegi algul küll seda. Tänu sellele sai kogu kupatus kahele poole raami peened tugevdustorud.Asi läks kõvasti jäigemaks nii diagonaal kui ka läbinõtkumistugevuses. Mul on aga kogu kupatus tehtud vanadest naitekatest.

Tunnistan ausalt ja piinlikusega, et selle tandemiga ma meetritiki sõitnud ei ole. Lihtsalt pole aega olnud.

Hmm... On ikka kiire elu kui omaehitatut proovidagi ei saa Ma tegin enda omaga kohe kui valmis sain, pikemad otsad, et üldse projekti edasitasuvuses kindel olla. Lõpuks kui asjal värv selga sai, et teinud autole isegi kuni suve lõpuni kindlustustki. Kuu aega tagasi ostsin elektrikomplekti ära ja nüüd sügelen seda külge istutama. Pikisilmi ootan plusskraade ja selle valge laga sulamist. Möödunud suve lõpuks olin sellises vormis, et ega rattasportlsed väga kaugele eest ära ei läinudki. Oleksin tahtnud siis sportratast proovida. Potensiaalne rekorditegija oleksin olnud. Terve kuu sõitsin veel endatehtud haagis slepis. Pilti rattast näed Tanel Vainumäe fotoalbumis Facebookis.