vana ZIF'i värskenduskuur

Kunagi aastaid tagasi sai Jõgeva pandimajast ostetud naistejalgratas ZIF.
Palju vaeva juba näinud ja ka juba tehasest suhteliselt õnnetuna 1992 aastal väljunud mudel - tehasevärvis aga sadul mingi imeliku roosa klatsuga kaetud ja värv ka igaltpoolt maha kulunud.
Miks, ei tea isegi, tundus sellel momendil selle mõnesaja krooni eest hea mõte. Igatahes mõned aastad see mul sellisena kuuris seisis ja vahetevahel ka mõne oma organi teistele ratastele ajutiseks kasutuseks loovutas









Kuna hiljuti otsustas ema, et tema tahaks ka üle pika aja äkki vahest jalgrattaga sõita, otsustasin tema ~25a vana ja päevinäinud Saljudi remontima hakkamise asemel hoopis sellest õnnetust ZIF'ist proovida talle sõiduvahendi ehitada - tundus põnevam väljakutse

Sai ratas molekulaarosadeni lahatud.
Krt, kui poleks vanemat toodangut näinud ja näppinud, siis arvaks, et see tehas ei oska üldse jalgrattaid teha ja sellega võrreldes on iga hiinas tehtud ükskõikkuisitt eksemplar kah parem.

Esihargi kausid mitte kroomitud vaid mingi imeliku mati pinnakattega, stantsiga löödud, kergel lopergused, raami sisse minevad randid suvaliste näritud otstega.



Keskjooksu võlli koonused üksteise suhtes kergelt tsentrist väljas ja võll loperdab.

Vända külejs olev ketiratas kergel lainetav ja pole ideaalselt tsentris.

Pedaalid plastmassist ja ilma igasuguste laagriteta lihtsalt võllil.







Veljed kergelt munas ja veljevõru liitekoht punnitav. Kodaraaukude ääred ebaühtlased.

Raam kokku joodetud nii, et muhvid vaatavad kõik natukene eri suundades ja selletõttu on kogu raam korralikult propas.

Esipidurit ega ka kohta selle jaoks pole üldse.

jne jne jne

Imelik veel ka see, et nii esihark kui ka keskjooks olid juba tehasest kokku laotud lahtiste kuulidega, mitte separaatoriga laagritel nagu tavaliselt - nii ju tunduvalt keerulisem ja ebamugavam teha.

Tundub, et tollasel defitsiidiajal, kus nõudlus ületas pakkumise võis toota (ja ka toodeti) ükskõik kuidas, sest ära osteti see ju nagunii.

Eks paras peavalu sai olema.
Kõik vähegi kahtlane sai korralikemate (kuigi odavamotsa, mitte higendi) detailide vastu vahetatud, aga see, mis kuidagi kannatas korda tegemist, et retrohõngu ikka säilitada, sai korda tehtud ja tagasi pandud.

Raami proovisin nii sirgeks ja rattad joonele ajada, kui sellise muhvide asendiga oli võimalik.
Kergelt läksid raamitorud küll õgvenduse protsessi käigus mõlki, kuna tundub, et ka toru sein normaalsest veel õhem aga väga silmatorkavalt hull ei jäänud.
Raam puhastatud ja kogu masinale uus värvkate selga.







Veljed kah õnnestus enamvähem ära sirutada. Rehvid kah tehasest veidi jõnksulised, nagu vene jalgrattarehvi ikka, aga selle elab selliste kasutuskiiruste juures üle.
Kogu laagrijooks masinal sai kõik uus, pedaalid (kuigi sarnase välimusega, kui algselt küljes olnud aga päriselt korralikel laagritel tsehhi päritolu eksemplarid), sadul ja käepidemekummid uued + lisaks külge esimene kaubakorv ja taha seelikuvõrk ja porilapp.
Paigaldamata on veel embleemid ja klepsuring, aga ka need on valmis tehtud ja lähevad kevadel, kui mingi tõenäosus tekib, et ratast äkki ka kasutama hakatakse, külge.
Eks sügisesest soodusmüügist uue keskklassi ratta ostmine ei oleks sellest ümberehitusest märgatavalt üldse kallim tulnud, aga vähemalt on oma kätega tehtud.